laupäev, 4. märts 2017

Emotsionaalsed ajad, suhted isaga

Ligikaudu kuu aega tagasi hakkas mul aeg-ajalt valutama soolestik paremalt ribide alt. Sealt edasi hakkas seedimine aina aeglasemalt toimima. Valu alaseljas, neerudel tihenes samuti, see on vaikselt juba tegelikult ligi pool aastat tunda andnud ja ma pole osanud korralikult oma keha kuulata.

Otsisin pikalt erinevaid põhjuseid, et kas mingi toiduaine põhjustab seda kõike. Kuid olen nüüdseks taibanud, et olen ilma asjata üritanud leida midagi mida oma valudes süüdistada. Ainukene kes omale valusi põhjustab olen mina ise. Aeg on vastust võtta oma elus.

Olen juba mõnda aega erinevate kogemuste läbi saanud aru, et minus on palju allasurutud emotsioone. Ning viimased neist ongi isaga seotud olnud, kes kuidagi ei soovi mõista minu eluteed ja seda maailma mille mina olen valinud oma nägemuseks.

Kui vanemate juures vahest ööbimas käin siis meil on tihti isaga väga huvitavad kuid ka tulised diskussioonid. Tihti lõppevad need sellega, et ta üritab mind verbaalselt kuidagi maha materdada ja tänu sellele on varasemalt tekitanud minus emotsioone mis ma olen alla surunud endas - viha, kurbus, mõistmatus, andestamatus - emotsioonid mis tekitavad meil palju füüsilisi haigusi, valu ja probleeme.

Alles laupäeval oli meil isaga üks suur vestlus mis ei lõppenud jällegi kõige ilusamini, kuid kus ma esimest korda elus suutsin kõrvalt jälgida endas tekkivat ja kasvavat viha emotsiooni ja lasta teadlikult sellel kogu minu keha värinatega üle võtta, kuid mitte seda enam alla suruda.
Siis pühapäeval meesteõhtul mõistsin ma järsku tänu ühele ringis toimunud vestlusele täielikult, et minu isa on oma teadlikusega nagu näiteks 3.klassi laps kes on mitmeid aastaid istuma jäänud ja mina temale oma teadlikusega järgi jõudnud ja kohati võiks öelda, et isegi mitu klassi edasi läinud. Ja sellel hetkel jooksid minust läbi mitmed mitmed lähiajal toimunud pildid isaga vestlustest ja tõesti - ta käitumine on sarnane väiksele lapsele kes üritab maailmast aru kuidagi saada kuid ei suuda seda väga tõena võtta mida ise kogenud või näinud ei ole, mis on täiesti mõistetav.
Sellel hetkel tundsin suurt kergendust ja vähemalt ühe kogunenud kihi puhastumisest enda sees, sain aru et ma ei saa ju tunda viha, solvumist või ükskõik mis muud ohvrirolli emotsiooni inimese vastu kes on ise segaduses ja eksinud.

Olen ka aru saanud, et isa on siin elus just selline praegusel hetkel, et anda mulle õppetund selle kohta kuidas andestada. Andestada ja olla tänulik alati iga meie vestluse eest ja näha ka kõige raskemates diskussioonides õppetunde. Kuidas jääda sellistes situatsioonides rahulikuks, tasakaalukaks vaatlejaks ning mitte midagi negatiivset enda sisse võtta.
Mõistan lõpuks ka seda, et isa ju tegelikult väljendab läbi kogu selle enda armastust ja hoolivust minu vastu. Ta ei soovi mulle otseselt halba kunagi, kogu see minu valikute küsitlemine on lihtsalt muretsemine, et ma ei lõpetaks kuskil sügavas augus.

Lisaks usun  ma, et olen hingetasandil enne siia kehasse sündi ise teadlikult valinud need kogemused. Ma olen ise uskunud, et ma suudan nendega toime tulla ja olen just neid kogemusi tulnudki siia kogema.

Peale seda on enesetunne palju kergemaks läinud ja usun, et ka suhtlemine isaga läheb paremaks. Kui viimasel ajal olen üritanud vältida temaga suhtlemist ja isegi teadlikult mitte teda kuulanud-eiranud vahepeal kui ta rääkinud on midagi, siis nüüdsest kavatsen võtta teda tõesti kui võrdset kes üritab oma tempos ja kiirusel ikkagi edasi liikuda, mõista elu. Ja lähen oma teadlikusega talle võimalikult vastu ning ei jäta teda tähelepanuta. Oleme me kõik ju tegelikult sündinud oma peredesse, et olla kasvatajad oma vanematele, nii nagu kunagi tulevikus on seda minu lapsed minule. Eeldavad ju kõik vanemad, et tulevikus nende lapsed aitavad ja hooldavad neid, kuid millegipärast on see rõhk rohkem materiaalsel abil. Seda, et lapsed hakkavad neile õpetama kuidas elu elada millegi tõttu ei taheta aktsepteerida.

Selle kirjaga andestangi kõik varasemad põhjustatud negatiivsed emotsioonid oma isale.
Samuti andestan iseendale nende negatiivsete, ebaviisakate ja õelate vastuste eest mis ma olen talle vastu plahvatanud, sest Minu teadlikus lihtsalt ei olnud sellel hetkel piisav ja ma käitusin maksimaalselt nii hästi kui ma nendel hetkedel oskasin. Olen jälle kogemuste võrra rikkam ja tänulik iga õppetunni eest!

Aitäh kallis isa nende kogemuste eest, armastan ja toetan sind vajadusel alati!

Väike lisa taipamine mis toimus paar nädalat peale eelmise teksti kirjutamist.

Alates sellest ajast saadik kui olen aru saanud, et isaga suhted pole enam kõige paremad olen ma isa olukorda hakanud vaatama kuidagi negatiivselt hindavalt. Aina keerulisem oli mul mõista seda miks tema ei mõista mind, ning aina rohkem ma selle olukorra üle kurtsin, materdades siis teda kõnes ja mõttes.

Paar nädalat tagasi rääkis üks uus tuttav sõbranna mulle kuidas nad kuskil vaimsel üritusel tegid siis n.ö tagarääkimise testi (ei mäleta kuidas seda täpselt nimetati). Aga testi mõte oli, et üks inimene (objekt) pandi toa teise otsa ning ülejäänud subjektgrupp pidi siis hakkama mingit ametit või oli ehk ka emotsiooni kirjeldama tema suunas. Tulemuseks oligi see, et kuigi objekt ei teadnud absoluutselt milles teda taga räägiti, hakkas ta käituma toas täpselt kirjeldustele. Mis siis on väga võimas tõestus sellest, et me oleme kõik ühenduses kõrgema teadvuse tasandil. 
Ehk siis enne kui grupis või ka individuaalselt kedagi taga räägite soovitan edaspidi seda mitu korda kaaluda, üldine reegel on ikka, et kui sa kedagi kuskil taga räägid siis tavaliselt räägitakse hiljem sind taga - kas sa soovid siis seda energiat ikka enda ellu?

Igatahes meesteõhtul panin ma selle lihtsa 1+1 kokku, et mida rohkem ma kedagi kirun seda rohkem ta minu jaoks seda moodi ka käitub. Mida rohkem ma teistes negatiivset näen seda halvemaks meie omavahelised suhted lähevad. Ega pätt keda koheldakse jubeda kriminaalina ei saagi kergelt muutuda pühakuks.

Sain jällegi aru kui valesti ja ebateadlikult olin ma varem käitunud, kuid vähemalt taipasin ja edaspidi kavatsen suhtuda oma isasse-emasse ja kõiki teistesse elusolenditesse palju lugupidavamalt, austavamalt ja armastavamalt.

Meesteõhtu

Ja ma siinkohal lihtsalt tahaksin veel mainida ja tänada Raivot (FB/Päikesejooga) nende Pesas toimuvate Meesteõhtute eest. Olen iga korraga saanud sealt tugevaid taipamisi ja suutnud oma elu mustreid väga kiirelt ja sujuvalt lahti harutada. Soovitan kindlasti meestel kes tunnevad, et nende elu on kuidagi kohapeale seisma jäänud või tupikusse jooksnud hakata natukene enda ja enda eluga tegelema, mida varem seda kergem. Meesteõhtu on selleks suurepärane koht, ei pea kartma seda, et seal istuvad ringis nüüd suured vaimsed gurud - vastupidi - võin garanteerida, et enamikel seal on täpselt samad mured nagu teil ja isegi kui te sõnagi ei soovi kaasa rääkida terve aja, siis ka lihtsalt kuulamine juba tervendab tugevalt hinge!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar