Armastuse toetus

Tellimustöö / Custom order 1m x 1m

Armastuse toetus

Kuidas olla armastav ja hooliv tugi oma elukaaslasele, kuidas armastada tingimusteta?

Eile tundsin, et oma kalli kaaslasega suheldes tekitab iga lause meie vahel tõrkeid, tahaksin igast tema lausest kinni võtta ja selle tema vastu pöörata. Need on rasked momendid, kus enam ise ka ei tea mis selle ärrituvuseni viinud on, minu võltsmina on ju kuskil mingil hetkel tundnud ennast rünnatavana ja nüüd on oodanud neid hetki kus saaks minu teadmata hakata vastu ründama. Olen kaotanud oma kohalolu ja allasurutud emotsioonid on saanud minu üle võitu. Viimane aeg nendega tegeleda enne kui ma kellelegi väga sügavalt haiget teen. Vabandan oma elukaaslase ees oma käitumise pärast ja ütlen, et vajan rahuliku aega pimedas istumiseks, et aru saada mis need emotsioonid kuhjanud on. Ei lähegi kaua kui juba mõistan, kuidas viimaste päevade jooksul on minu egopilt tundnud ennast kõrvale jäetuna. Vajadus tunnustuse järele on tekitanud paljudes situatsioonides armukadedust ja muutnud minu armastatud inimese hoopis kellekski kellega mul on järsku vaja konkureerida, võrrelda, võistelda. Kuid see vari on toodud valguse kätte ja üheskoos lahtiarutatud. Kui me vaid igakord jõuaks kohe esimese reaktsiooni peale reageerida ja neid situatsioone ei lükkaks päevi edasi, kui palju harmoonilsemas seisus me oleksime siis. Aga selleks me siin oleme, et nendest kogemustest õppida ja teadlikumaks saada.

Olla kellelegi suhtes toeks on üks ilusamaid tegusid, mida teha saame, eriti kui me teeme seda tingimusteta. Tundub, et tänapäeval on tingimustega armastus rohkem levinud: “Mina annan sulle ainult siis, kui sina annad mulle vastu.” Ja nii juhtub, et kui üks teisele soovitut ei anna ollakse solvunud, vihased, raevus, ärritunud.

Vastutus selle eest lasub mõlemil osapoolel. Aga tähtis on olla teisele toeks tingimusteta, toetada üksteist ka siis kui teine on meile kõige mittevastuvõetavamas seisundis, sest sellel ajal vajab ta tegelikult just kõige rohkem meie toetust. Need on rasked kadalipud mida läbida. Keset vaimset peksu mida meie meel ja emotsioonid korraldavad, jääda ikkagi üksteisele toeks, mitte minna kaasa üles kerkivate mustrite ja valukehadega, mitte põgeneda.

Jääda iseendaks, jääda ausaks. Rääkida oma emotsioonidest ja tunnetest nii nagu nad on, isegi kui sisemine kriitik meis on need mõtted, tunded ja nendega koos iseennast sildistanud millekski väga negatiivseks. Tähtis on püsida hinnangutevaba ja mõista teineteist, keegi meist ju ei soovi tegelikult üksteisele haiget teha ja see miski, kes meie sees haiget teeb ei ole tegelikult meie olemus.

Ning Sellega tegelemine on meie mõlemapoolne ülesanne, suhtes ei ole ühte vastutajat. Alati vastutavad mõlemad osapooled, üksteise süüdistamine ja ründamine viib ainult edasi järgmiste rünnakuteni, mis kasvavad seni kuni üks alla annab. Aga allaandmine ei ole lahendus, vaid alistuda on vaja. Alistuda meie meelelisele kiskumisele. Vaid läbi alistumise saame me tõetruult olla üksteisele toeks, abiks ja tingimusteta partneriks.

Being supportive to someone is one of the most beautiful things we can do, especially if we do it unconditionally. Unfortunately, nowadays, this conditional part is much more common. I only give you, when you give me something back. And if you do not give me back, then we are offended, angry, mad, upset. Not only one side, in general, both are. But it's important to be unconditional to support the other, to support each other even if the other side is in the most acceptable state for us, because at that time, he/she really needs support from us the most. These are heavy times that you can go through. In the middle of a spiritual beat, which our minds and emotions arrange, to continue to support each other. Not to go with the pain and patterns that are coming up, not to escape. Just to be yourself, stay honest. Talk about your emotions and feelings as they are, even though the inside critic has these thoughts and feelings labeled with something very negative. It is important to stay free of judgement and to understand each other, understand that none of us really wants to hurt each other, and this something that does want to hurt us inside is not really us. And dealing with this is our mutual responsibility, there is no one responsible. Both parties are always responsible, blaming and attacking each other will only lead to further attacks that will grow until one gives up. But giving up is not a solution, surrender is what we really need. Surrender to our mind. Only through surrender we can faithfully be supports to eachother, help and be unconditional partners.